Elektronkataloog | Läänemaa kodulugu | Teabenõue






ILONI AIA LUGU
ILON WIKLAND
ILON'S YARD
ÜRITUSED
RUUMIDE RENT





ILON WIKLAND

ILON WIKLAND (Maire-Ilon Pääbo) sündis 1930. aasta 5. veebruaril Tartus tsiviilinsener Max Pääbo ning “Pallase” lõpetanud maali- ja tekstiilikunstnik Vida Pääbo-Juse tütrena. Kooliteed alustas ta Tallinnas, kuid aastatel 1939-44 õppis Haapsalu 1. algkoolis, sest tema vanemad läksid lahku ning tüdruk saadeti isa vanemate juurde Haapsallu. Isa jäi uue perekonnaga Tallinna, ema sõitis 1939. aastal Itaaliasse, kus asus Firenze Kuninglikus Kunstiakadeemias monumentaalkunsti õppima.

Ilon Pääbo vanaisa oli ametis Maarja Magdaleena apostliku õigeusu kirikus (Rüütli tn. 2) ning nad elasid väikeses puumajas otse kiriku kõrval.

 

1944.a. sügisel saatis vanaema 14-aastase Iloni koos kooliõe perega sõja jalust paadiga Rootsi, kuhu oli põgenenud ka isa pere. Tüdruk asus elama kunstnikust tädi juures ning õppis aastatel

1945-46 Akke Kumlieni raamatu- ja reklaamkunstikoolis, kus valmistati ette raamatukujundajaid,

1949  Stockholmi Kõrgemas Rakenduskunstikoolis

1952-53 ja 1956 Signe Barthi maalikoolis.

Ta on täiendanud oma teadmisi ja oskusi ka Londonis ja Pariisis.

 

Ilon abiellus 1951.a. mereväelasega. Neil on neli tütart.

Praegu elab Ilon Wikland Stockholmis.

 

Astrid Lindgreniga juhatati Ilon Wikland kokku kirjastuse kaudu, kuhu ta 20-aastasena, titevankrit lükates, läks oma joonistusi pakkuma. Lindgrenile meeldisid Iloni joonistused ning kirjanik andis talle kujundada oma käsikirja. Wiklandi mäletamist mööda oli see üks osa “Bullerby lastest”, ametlike allikate järgi on aga nende esimeseks ühiseks raamatuks 1954.a. ilmunud “Mio, mu Mio”. Sellele järgnes 1955.a. “Väikevend ja Karlsson katuselt”, 1957.a. “Bullerby lapsed” jne. Algas pikaajaline koostöö ja sõprus. 

 

1995. a. kirjutas Ilon Wikland koos Rose Lagercrantziga raamatu “Pikk, pikk teekond”, mis pajatab kunstniku lapsepõlvest Haapsalus ja Rootsi pagemisest. Pildid on mõistagi kunstnikult endalt. Eesti keeles ilmus raamat 1996.a.

1997.a. kirjutas ja joonistas Wikland uue lasteraamatu “Sammeli, Epp ja mina”, milles jutustab oma esimesest koolipäevast Tallinnas. Eesti keeles ilmus teos 1998.a.

2005.a. valmis Ilon Wiklandil koostöös Barbro Lindgreniga lasteraamat „Minu vanaema majas”( eesti k. 2006.a.), mis räägib Iloni lapsepõlvest Haapsalus, nagu ka

2007.a. samadelt autoritelt ilmunud „Kartulilapsed” ( eesti k. 2008.a.).

2007.a. anti Eestis välja Enno Tammeri koostatud rohkete illustratsioonidega raamat „Ilon Wiklandi maailm”, mis tutvustab kunstniku elu ja rikkalikku loomingut.  

 

Ilon Wikland on pälvinud:

1969.a. Elsa Beskovi plaketi (lasteraamatuillustraatorite auhind),

1972.a. Rootsi Kirjanike Fondi auhinna,

1986.a. Rootsi ajalehe “Expressen” auhinna Heffaklumpen

1988.a. Sisserännanute auhinna.

 

Kuigi Ilon on kunstnikutööd teinud üle poole sajandi, tuli laiem tuntus mõnikümmend aastat tagasi tänu isikunäitusetele 80-ndatel, mis ringlesid laias maailmas:

1987.a. Lübeck

1988.a. Los Angeles

1989.a. Pariis, Belgrad, Novi Sad, Reykjavik, Tallinn, Haapsalu, Kohtla-Järve

 

2002.a. 1. juulil avati Haapsalu lasteraamatukogu (Wiedemanni 11) õuel pidulikult laste mängumaa Iloni Aed. Iloni toad lasteraamatukogu ruumides – Küünlasaal ja Iloni lugemistuba – mis moodustavad Iloni Aia katusealuse osa, on  kasutusel aastast 2001.

 

2004. a. kinkis raamatukunstnik Ilon Wikland oma raamatuillustratsioonide originaalid Eesti riigile. Sobiv paik nende eksponeerimiseks leiti Haapsalus.

 

2006.a. 4. juunil avati Haapsalus, Kooli tn. 5 majas pidulikult esimene osa loodavast Iloni Imedemaast – pildigalerii. Vaata: http://www.ilon.ee/